Tahtsin teha postituse teisipäeval, kuna palju emotsioone sai kogetud, aga sellegi poolest võttis tervis ohjad enda kätte ja jooksin õhtust ööni vetsu ja enda toa vahel. Nimelt  mu pere tegi õhtusöögiks merekarpe, mis ma väiksena Krimmis suutsin üle süüa ja enam neid mitte väga taluda. Arvasin, et ehk see trauma on möödas ja lasin toidul minna, hiljem siis vastassuunda ka. Õnneks see ei kestnud kaua ja olin võimeline laagrisse minema.

Enne teisipäeva käisid meil paar õhtut külalised. Nendega sai nii hästi juttu puhuda ja muljetada. Üks rootsi juurtega paarike on omale päris mitu vahetusõpilast võtnud, küll mitte sama organisatsiooniga. Nad rääkisid, et eelmine aasta oli neil jaapani poiss, kes ei osanud inglise keelt, rääkimata hollandi keelest. Ta ei tundnud isegi tähestikku. Ühel ööl pere nägi, et ta õppis sõnu jaapani-inglise=> inglise-hollandi sõnastikust. Nad muidugi ei lasknud seda pikalt teha. Möödus mitu tubli kuud ja ta õppis aru saama ja natukene ka rääkima hollandi keelt. Ta oli väga rahul oma kogemusega ja pere ka.

----

Minu tuba sai ka lõpuks valmis ja me käisime Kristeniga mu toa jaoks plakatit ka ostmas, et seda veel hubasemaks teha.

Plaks mu voodi kohal. 

Lisaks sellele ostsin omale päeviku, mis on siin ikka väga pop asi. Päeviku kohta öeldakse "ahhenda", kuhu siis pannakse kirja isegi sõpradega kohtumised lisaks kodustetöödele.

-"Hei, lähme kahe nädala pärast välja soft drink'ile" (nad käivad vahepeal baarides kokat või limpsi joomas)

-"Jah ma kohe märgin selle oma ahhendasse. Aii kurja, ma vaatan see kupäev Adolfiga filmi. Lähme kuu aja pärast."

-"Ok.. Panin ahhendasse kirja ka."

Ma ei suuda ära oodata, kui ma saan midagi sellist teha. Enamus inimesi on siin väga planeerivad, mis on tegelikult väga armas ja kohusetundlik. Minu jaoks küll spontaansusest jääb veits puudu, aga eks kõik peabki olema tasakaalus. Sain olla seda piisavalt Eestiski.

Vahepeal ma käisin Kristeniga mööda linna tiirutamas. Need hooned ja tänavad on ikka väga armsad. Triivides mööda neid punakaid jalgrattateid, oli tunne nagu oleks kuskil võtteplatsil, sest kõik on nii ebaloomulikult ilus- madalad majad, kõik soojades toonides, aedades palju taimeliike, puhtus, siledad teed jne jne.

Vaade minu aknsast

Käisime ka poodides ringi ja mul oli suur hype sees, sest hakkasin kõike eesti hindadega võrdlema ja siin on ikka hinnad enamus kaupadest odavamad. Näiteks kvaliteetölu :)))

Valmis minema

Mul on nüüd päevad veits sassis. Oleks tunne nagu olen siin kõva kuu aega olnud. Igastahes mingi hetk tuli ka host venna meile Amsterdamist külla ja me sõitsime linna nimega Zwolle, et minu imigreerumist Hollandisse korda ajada. Andsin kõik näpujäljed, pildi enda näost ja allkirja.

Zwolle kesklinnas olid parasjagu ka atraktsioonid, mis olid vähe kõvemad kui Paide kuldiplatsil. Läksime kõige hullemale. Paides oli ka selline, mis tiirutas ja pöörles ringi. Zwolles oli see samune aga selle diameeter oli tubli 30-40m. Ma nutsin sellel. Tõesti arvasin, et ma suren ära. See tunne kui sa lendad alla, oli kõige hullem, sest hing jäi hirmust kinni ja kõik mu tore. Lõpuks läks paremaks, kuna hakkasin teistpidi lendama ja keha oli paanikaga harjunud.

Enne vaimset enekat

Jäime lõpus veel õhku hängima ja nägin rahlikult kogu võimsat Zwolle linna. "Ma olengi siin, Hollandis." Hakkas kohale jõudma.

Host vend Peter kinkis mulle Harry Potteri esimese osa inglis keeles, mu bucket listis on kõik osad selle aasta jooksul läbi lugeda. Lõpu poole ehk juba hollandi keeles.

See kolmapäev läksin oma esimesse YFU Netherland laagrisse, kus sain kokku kõigi Hollandisse tulnud noortega.

Taist, Hiinast, Indiast, Lõuna-Aafrikast, Ungarist, Soomest, Lätist, Leedust, Eestimaalt, Belgiast, Saksamaalt, USAst, Lõuna-Koreast, Austriast, Austraaliast, Chiilist, Mehhikost, Moldovast, Itaaliast, Argentiinast, Šveitsist. Vist mainisin kõik ära. Meid oli palju, üle 50 kindlasti. Mõnest riigist rohkem, mõnest vähem

See laager oli väga vinge, paraku minu jaoks korralduse poolest mitte, aga teiste väljamaa noortega olemine ja rääkimine tegi selle tasa.

Meil toimusid ka keele tunnid, kus meid jaotati rühmadesse lähtudest keele oskuse tasemest. Ma olin eelviimases.

Sai palju tutvusi tehtud, naerda lõputult, hästi palju teada teistest kultuuridest. Näiteks Lõuna-Ameerikast tulnud noored on viibinud Hollandis juba pool aastat, kuna nende riigis hakkab kool kevadel ja lõppeb talve alguses, sest siis hakkab suvi.

Lõuna-Aafrikast tulnud kutt ei olnud mustanahaline, vaid üpriski Briti välimuse ja aktsendiga noormees (tal tglt ei ole brittidega mingit pistmist). Lõuna-Aafrikas on 5 prossa elanikkonnast valged. Paljud inimesed ei saa omale haridust lubada, kuna see on tasuline, rassismi ei ole küll palju, sest eelmine president suutis rahu tekitada kõigi vahel, aga praegune ostis omale villa riigi raha eest ja suur osa elanikkonnast on rahul sellega, kuna noh, ta on president, ta võib (haridustase on madal)

Asiaadid hoidsid armsalt kokku ja olid nagu nunnud minionid. Andsin neile Kasekese kommi ja nad üheskoos tänasid mind ja kummardasid käed kokkusurutult rinnal.

Sai palju vaateid ja arvamusi kuulda ja meeletult nalja visata. Kõige suurem naljataja oli moldova kutt, kes elab hetkel veel Edwardiga koos. Vaatamata sellele, et ta on Moldovast oli ta väga suur Vene stereotüüp (seda ka veits halvas mõttes) ja oli väga leilis, kui sai teada, et minagi vene keeles räägin.

Jäi meelde hetk kui mina, Triin ja Moldova poiss mängisime sulgpalli ja viimane kutt tõmbles täiega ringi ja rääkis suurelt vene juttu meiega, samal ajal kõrval olid armsad asiaadid, kes sistasid oma juttu ning kuskil eemal teised erirahvusest inimesed laulsid laule ukulelel. Võimas. Pani järjekordselt mõtlema, et elu on ikka ülivinge.

Laagri lõpus pidime me tegema riigi esitlusi. Meie tegime näidendi Eesti saunast ja olemisest. Võtsime ka Moldova kuti kampa ja tuli väga vahva tükk, mis kõigile peale läks. (poisid olid ainult rätikutes ;) )

Igastahes sai palju lõbu ja natukene kahju oli tagasi koju tulla. Olles seal oli tunne nagu olen näinud neid inimesi kuskil mujal, kuigi see on suht võimatu. See tunne, et sa tead, mida nad hakkavad ütlema või miks nad üht või teist ütlevad.

Koju jõudes olin küll väga väsind aga sellegi poolest läksin oma õdiga klubisse kaasa. Tuus oli. Palju ilusaid inimesi ja sai tantsuisu vähendada veits, aga see tuleb alati tagasi :)

Pühapäeval tervepäev magasin. Ainuke progress oli see blogiuuendus ja banaanikook.

Kindlasti jäi mingised mõtted kirjutamata aga püüan tulevikus sujuvamalt kirjutada.

Pilt ütleb kõik :)

haha

Päikest!
Olja