Goeiemorgen (huienmorhen)!

Näen ikka veel eestlastest sõpru unes ja muidugi ka kodumaad ennast. Küll pean tõdema, et kooli ja trennidega hakkab see majake ja linnake aina armsamaks saama. Seda näitas ka see, et kui me see laup. (17. sept) käisime toreda seltskonnaga Grööningenis. Nimlet kui see imeilus päevake hakkas lõppema siis, ei olnud seda tunnet, et nüüda sõidan Eestimaale oma koju, oma voodisse. See tunne oli mul peale Utrechti trippi. Nüüd oli ikka tunne, et lähen Sneeki ja ootan järgmist kokku saamist.

Grööningeni seikuls oli nii armas ja muhe. Seltskond oli võrratu ja kohati ikka uskumatu, et me kõik siin oleme. Sai nii palju ühiseid muresid ja rõõme jagatud, nii et kananahk ihul elevusest ja armastusest nende inimeste vastu. Näen, et need armsad sõbrad on oma pöördepunktis, olen minagi seda.

Käisime koos Grööningeni muuseumis ja imetlesime modernset kunsti.

Jäime Beniga vaatame ühte väga sinist maali (ma isegi ei tea mis maalil oli, kuna see oli moderne. haha).

Beni: "I like this picture."

Olja: "Me too, it makes me feel wet."

:D:D:D:D:D:D Mul oli tõesti niiske tunne üle keha kui ma seda vaatasin! Naerda sai, päev otsa niimodi.

Käisime ka kohvitamas, imetlesime paradiisi turgu ja puuviljade ning köögiviljade paradiisi hindu. Sõime tänaval värskelt küpsetatud stroobvahvlit, ronisime kiriku tornis ja imetlesime kõrgelt seda tudengilinna ning lõpuks jõudsime parki ja lihtsalt melanhoolitsesime ja arutasime, mida see sõna võiks tähendada.

Ahhh, parke ma igatsen, minu kodulinnas neid ei ole. Ema ütles, aga me elamegi väikeses linnas (33 000 elanikku) :D. Eks ma rääkisin talle Paidest.

Üleval mu armsad eestlased.
Anna Lätist, Paula Saksamaalt, Taeke Lõuna-Aafrikast, Beni Ungarist.

waffel

haaha, naljakalt kukkus välja D:

Väike osa turust. No ja linn muidugi

kunst

tissidnoku

Olja

Hollandlased ootavad vihma.

----------------------------------------

Eglyd tegi hea postituse Hollandlaste veidrustest, tema kui eestlase jaoks. Minagi saan nendega samastuda. http://hirvmetsas.blogspot.nl/2016/09/the-netherlands-is-interesting.html

Lisan ise ka "paar" punkti juurde, mitte ainult "veidrustest".

Hollandlased on ka konservatiivsed. Jah, geide ja kanepi tolerants valitseb siin riigis. Küll pean tõdema, et siin põhjas nüüd niimodi ei tossutata ja on ka neid, kes väga samasooliste armastust ei võta omaks. On religioonil on ka kindlasti mingi mõju.

Iphone või Samsung. "Oh, Sony teeb ka telefone v?" Küsiti mul koolis ükspäev. Ma ei ole mitte kellelgi näinud muud marki, kui need kaks esimest. Minu koolis juhivad Ipohne'id, Eglydil Samsungid. Tal religioossem piirkond ka :D. Ma isegi ei tea, mida see peaks näitama, aga ehk see mõjutab.

Vahused nõud. Kopin oma fb seinalt:"Paean juurde lisama selle, et hollandlased pesevad nõusid väga veidral moel- Kauss kuuma veega, meeletult seepi, kõik nõud sisse ja hakka aga nühkima, pärast kohe nõud kuivatisse (nad ei loputa neid) ning siis kuivatad seebised nõud rätikuga ära. Voilà. Algul arvasin, et see minu pere kiiks aga tuli välja, et kõigil kellel pole nõudepesumasinat (enamusel on) pesevad nõusid niiviisi. Pean tõdema, et ma harjusin ära sellega." :) 

Nii lame maa, et ajab iiveldama. Käin ikka vahetevahel jooksmas või purjetamas ja näen maastikku. Väga kaugele on ikka võimalik näha ja pilk pole veel harjunud selle tasasusega siin. 

Kaltsukaid peaaegu et ei ole. Fakk, Paide on paradiis selles osas. Eks ma ootan soodukaid ja ASJADE peale ei tahagi siin väga kulutada.

Head teed. No nii, nii siledad! 

Pole õunu. Kui Eestis hetkel inimesed viskavad neid kilode kaupa ära siis siin üks kilo maksab tubli 1.5 euri. Ma olen ainult mõnda puud näinud, mis on päris kurb. Õunapuu on enamvähem lollikindel ja ikka tore haarata sügisel värsket puuvilja kooli poole vändates. Ei saaru miks nad tihedamalt ei võiks siin pesitseda. Kliima enamvähem sama. Lisaks viljapuudele pole basic marjapõõsaidki. Poes on punasedsõstrad 3.5 euri 300gd. :))))))))))))) 

Rongid on kallid, mõtetult pikad sõidud ja seal pole pistikuid. Eesti on ikka high-teck. Kui ma Amsterdami peaks trippima siis läheks mul üle kahe ja poole tunni (autoga tund ja pool) ning peaks välja käima 26 euri. Õnneks on toidupoodides kupongid ja päevased sõidu kaardid 16st või 20ne euri eest (mis on ikkagi päris kallis) ning nendega saab igale poole trippida päev otsa, küll nagu mainitud, siis aega võtab trippimine palju. Kui me Grööningeni läksime, siis korraldasin seltskonnale grupipileti netis, see ka üks soodsam süsteem trippimiseks. Oluline oli saada samas linnas kokku ning teatud arv seltskonnale on teatud summa, meil maksis lõpuks igaüks ainult 9 euri, selle summa sees oli ka kojuminek, mis on suht leuk.

Minu peres õnneks võikude tegemisel piiranguid pole ning koolis on kohata ka seelikuid ja kleite. Enamus HjaM stiilis.
----------------------------------------

Hetkeseks update'iks enda kohta nii palju, et olen rahul ja isegi väga õnnelik. Päris sõpru küll veel ei ole ja lõunapausid on natukene üksikud aga siiski olen mugav endaga. Gröönigeni trippides tutvusin ja ühe neiuga, kes elab kõrvallinnas Leeuwardenis. Plaanime temaga sügisvaheajal midagi toredat, nii et ikka üks kohalik mul pihus (muhaha).

Suhtlen ka teiste vahetusõpilastega oma koolist, kes tulid siia muu organisatsiooniga. Neil kõigil hollandi keel vähe rohkem suus aga sellegi poolest tulevad meil lisatunnid kohaliku keele arendamiseks. Pöidlad pihus.

Olen elus ja õnnelik ning pere on mulle väga armas. Hetkel tõttan inglis keelset keemiat õppima, et õpetajat mitte kurvastada oma laiskusega. Pean tõdema, et hellitati ära mind PÜGis. Nad võtavad reaalaineid ikka väga süvitsi läbi ja mul ülikooli materjalid käsil. :))))

Ma ei karda mesilasi.

Päikest!
Olja

Puder

Käisin siis mignisel reedel teatris pealkirjaga "When is enoguh?". Väga ilus tükk oli ja nii erakordne ülesehitus. Ma hetkel ei jõua detailidesse laskuda. Vahtige pilte ja kujutage ette.

Mamps, õdi, mina ja naabritädi pluss võõrad kes vaatavad kaamerasse.

Enne Teatrit käsime rannas ja tegime väikse pikniku.

Too nädalavahetus ma Amsterdami paraku ei jõudnud tervislikel põhjustel. Minu seest kävad küll kõiksugu haigused läbi. Põdesin nt silmapõletikku esimest korda. Õnneks oli see vaid paar päeva ja eks ma aurutasin ja loputasin kõik haigused lõpuks endast välja ja hetkel on kohe väga hea olla.

Juhtus hoopis nii, et pühapäeval tuli Eglyd külla mulle ja me läksime papsi, õe ja temaga purjetama. Kohati läks ikka väga ekstreemseks, sest paat oli reaalselt ühe külje peal vees ja meie istuse teise poole peal, et jumala eest üle ei läheks. Oleks kopsupõletiku ka siis saanud :D

Pärast panime mootorpaadiga ringi. Eglyd on ikka väga nägus piiga!

Järgneval nädalal ajasin paberi asju, mida mul on paraku natukene rohkem kui teistel ning muidugi ravisin ja magasin haiguseid välja. Õnneks nädalavahetus hakkas juba parem ja sõitsin Utretchisse. See on üks kuulsamaid Hollandi linnu ja nagu kõik linnakesed siin, oli see väga ilus.

Sain kokku Eglydi, Triinu, Edwardi ja Beniga. Viimane on Ungarist. Jalutasime mööda linnakest ja käisime poodides (Kristo ma käisin Urban Outfittenrsis!)

Käisime vesirattaga sõitmas. Venis küll pikaks. Triin ütles hästi: Titanic. Utrecht edition

lol

0.18ne limps

Fak Jan, ma jätsin selle lipu rongi vist. RIP. Mu ema aevastab uue.

Sõidu ajal saime TASUTA kalli. Üldiselt meel rõõmus ja süda rahul

Siis hakkas vist kool. Või hakkas juba enne Utrechti trippi... Savi. Kooli jäin 40 minti hiljaks, kuna ma ei orjenteeru veel kõige paremini. Vaatamata, et olin oma naabripliksiga seda teed juba sõitnud. Kool on iseenesest tore, väljaarvatud see fakt, et ma väga midagi aru ei saa. Mulle antakse palju inglis keelset materjali, mida lapata ja millest aru saada. Prioriteet on siiski keel minu jaoks, nii et koolist jään vast pisuke maha. Usun, et õpetajad mõistavad. Koolis olen käinud ainult nädalake ja päris kohaneda ei ole jõudnud. Nagu eelmises postituses mainisin, siis minu klass sõitis see nädal mööda Euroopat laiali ja mul oli võimalus minna klass madalamale, aga otsustasin seda võimalust kasutamata jätta, kuna vanusevahe on minu jaoks liiga suur ja nende õpe on Ipadidel, mis neile endale veel segane.

Selle nädala jooksul käisin Zwolles, et kohaliku elamisloa kätte saada. Käisime ka kirikus ja muuseumis.

Oii Elgs ka siin!

"Rahu" kirikus

Käisime mampsiga ka kohalikus külas minu kodulinna lähedal. Seal oli küla kunsti näitus, mis oli mööda aedasid laiali ja ka kirikus.

Pilt tehtud kirikus. Need maalid ja veel mõned teised olid maalitud
ühe kohaliku naise poolt, kes mõned aastad tagasi vähki suri.
Selles väikses kirikus lasti väga armsat muusikat ja
oi üllatust- Arvo Pärt- Spiegel om spiegel!
Ma olin väääga hypes sellest. Elu on lahe.

Lisaks kultuurile proovisin ka kossu. Olin ainus tüdrk pikkade posite seas. Pean tõdema, et pole küll nii hea kui kunagi, aga ega need poisid ka paremad nüüd olnud. Mäng oli uimane. Lisaks veel kossuvälja ei olnud õigetes mõõtmetes ja õige joonesutsega. Aga hea julge proov minu poolt ja mõnna oli üle pika aja triblada. 

Kolmap. läskin aasta noorema klassiga laagrisse. Laager oli mõeldud 12-aastastele, kes nö läksid kõik põhikooli, mis nende jaoks on 1. klass. (Hollandi koolisüsteem on keeruline aga ma olen omad seosed teind). Seda laagrit korraldas 4. klass, ehk 15-aastased. Pean tõdema, et laager väga korda ei läinud. Pidev õel jutt ja kekutamine ei ole minu teema (küll mitte minu pihta, aga siiski). Ja oii see õhtusöök- friikad, kroket, majonees ja õunamoos. Kõik maitses nagu mitte midagi :D. Hiljem läksime poodi ja ma ostsin viinamarju ja banaani. Siis noored neiud vaatasid mind nagu tulnukat, küsides, et kas olen mingi lehm :D. Ohjahh, kui emps küsis enne laagrit, kas ma olin elevil ja mu vastuseks oli "meh" ning kui keegi oleks küsinud, et kas ma olen elevil koju sõitmisest, siis ma oleks suure rõõmuga öelnud "JAAA HOOOOR". 

Järgnev päev oli raske, mis ma ikka ilustan. Tekkis hirm, et ei tekigi kohalikest sõpru ja ehk kõik ongi ussipesad siin. Peaaegu oleks ka oma raha andnud petisele, lootuses saada vastu RHCP piletid. Õnneks otsustasin nime enne googeldada ja see isik oligi petjate nimekirjas. 

Pere on õnneks suureks toeks ja nukrus/minihüsteeria ei kestnud pikalt. Lisaks muidugi ka teised vahetusõpilased ja Teie mu nunnud sõbrad aitate mul üle elada need hetked.  

Samal õhtul tulid külla papsi vend ja tema naine. Hullud vanad! Reipad ja elujõulised, küll oma elus meeletult näinud aga sellegi poolest, naeratus jääb ja armastus kestab. Kena!

Teine trenn mida ma proovisin ja arvatavasti, mida jään ka tegema on maahoki. Mitte saali oma. Vähe kõvema palliga ja ühepoolse kepiga. Mõnus kolks käib löögi ajal. Sattusin tiimi enda vanustega ja lootust on, et võtavad omaks. Naudin seda!

See nv olin perega ja käisin tänava peol, kus kõik tänavanaabrid tegid väikest grilli. Jõin 6 õlle. Paps pärast noris pikalt, kui hommikul kõige reipam polnud. Kõik mõistuse piires ja ikka muigega. 

Jalutasin ka naabrikoera üks lõuna. Suruti selle eest kohe 5 euri näpu vahele. Nunnu kutsikas.

Nüüd vaarun voodisse. Proovin järgmine kord rohkem aega võtta kirjutamises, kuna kõik tuleb erinevas järjekorras meelde ja emotsioone on palju.

Päikest!
Olja

Ja hoor

Köök on silte täis, et sõnad paremini külge jääks. Emps räägib hollandi keeles ja ma vaatan lolli näoga otsa. Õnneks kui piisavalt nägu krimpsutan siis tuleb tõlge ka juurde. Eks püüan ikka sõnadest aru saada ja iga päevaga see aina kergem õnneks, sest ega ma siia näolihaseid treenima ei tulnud. Vb kui ainult rohkem naeratama. :) Pere muidu oskab inglise keelt hästi. Paps mõtleb vahepeal sõnu välja ja õde ning ema naeravad end ribadeks, aga mulle see suurt nalja ei paku kuna ma olen kahtlase inglise keelega harjunud (thanks Pierre).

Ma sain lõpuks aru kellena mu host isa töötab- ta on suhtekorraldaja. Väga arukas mees. Mängisin malet üks õhtu temaga. Väga pask mäng. Suurelt veel kaagutasin, et teeme pela! Lõpuks ta andis mulle edumaad vahepeal, kuigi ma tahtsin juba ammu häbist mängu lõpetada. Mul oli ka väikene palavik aga eks vabandust leiab alati.

Vahepeal käsime Kristeniga jälle mööda väikelinnapoode, et tulevikuks vajalikku manti osta, kuna praegu suured allahindlused. Eks ma ikka võitlen need and want vahel aga peale tunniajast jalanõude valikut jäi need ikka peale.

Hiljem paps viis mind ja Kristenit teise majja ja ma ei teadnud, et meil teine maja on. See on linnast väljas 12 km. Asub turismikohas ning on kui office'ina papsile. Kenake teine. See on, nagu mu praegune kodugi siin, kanali ääres, ainult, et maja juures on on purjekas ja mootorpaat. Lisaks garaažis veel jalgrattaid, millest üks laenati mulle. Nüüd mul on tõeline Dutch kruiiser olemas.

Enne office'isse minekut käisime veel sõudmisklubis läbi, kus paps lubas mu kinni siduda, sest minust saab sõudja tema sõnul. Või vähemalt see, kes seal ees istub ja vist hüüab millal hoogu tuleb anda. Kuna olen kerge ja klain mar fain(väike aga kena)(esimene asi, mis mulle õpetati ja mida ma ei tohi kohalike poistele esimese asjana öelda).

Me läksime mootorpaadiga sõitma. Ma olin sõnatu. Tõeline paradiis. Sõitsime mööda teistest majadest ja paatidest. Isa muudkui rääkis, kuid üks või teine paat ehitatud on. Ta tõesti teab nendest asjadest. Andsime hoogu juurde ja tegime järvel tiiru ümber ühe saare. Järvel oli palju prjekaid, mis parasjagu harjutasid võistluse jaoks. Paps seletas nii hästi, kuidas üks või teine purjetaja mõtleb, jälgides samal ajal nende tegevust. Purjetamine tundub mulle tegelikult ülikeeruline, kuna liiga palju sõltub juhuslikust tuulest.

Vahepeal oleks peaaegu veementidele vahele jäänud. Isal tegelikult ei ole lube selle paadi jaoks, kuna selle mootor on liiga võimas. Lisaks puudusid vestid ja mingid vidinad veel, juhul kui uppumiseks peaks minema. Peitsime end ühe kanali vahel ära, kuhu need veemendid ei saa tulla, kuna see pole nende ala. Ootasime 15 minutit ja üritasime kähku, kuid hoolikalt kodu poole tiivida. Õnneks olid inimesed, kes sõitsid lubatust sitaks kiiremini ja patrull võttis hoopiski nemad kinni ja me jõudsime puhtana koju. Meie trahvike oleks olnud tubli 15 000. :))))))) Siin kohapeal aitäh elule.

Täna, või tähendab eile (kohalik kell on 5 läbi hommikul), käisin oma koolis, et valida suund ja rääkida tunnid ning muu vajalik läbi kooli töötajatega. Olin kindel, et valin kultuurisuuna, aga võta näpust, ikka tuli loodusklass peale, lisaainena kunst. Siin koolisüsteemis on tore see, et ei pea mitmeid ainet ühel päeval õppima, või üldse aasta jooksul. On võimalik valida täpselt see, mida iga õpilane enda jaoks vajalikuks peab. Mul ei ole suuna tõttu näiteks ajalugu ja geograafiat (mitte, et need vajalikud ei ole aga olgem ausad, see mida me koolis võtame läbi haihtub nvn ajaga, kui just tõesti ei spetsialiseeru sellele. Mul oleks siin seda hollandi keeles keeruline õppida ka.) Sain kooli õpetajalt ka tema naabrinaise kontkati, kes on juhuslikult venelanna. Kuna mul on väikene hirm, et minu vene keel aasta lõpuks ei eksisteeri enam mu ajurakkudes ning väga tore oleks seda kellegagi praktiseerida vahetevahel ja õppida hollandi keelt läbi vene keele, kunas mul juba selline võimalus pakuti. Win-win situation. Aga eks paista, kas klapime,

või kas ta üldse huvitatud on.

Peale kooli tuuri ei jõudnudki täna suurt muud teha, kuna viimastel päevadel olen füüsiliselt nõrguke olnud. Lugesin Harry Potterit, mida on võmatu käest panna ja tekib hirm et juba ülehomseks see loetud. Plaan sõita Eglydiga Amsterdami avastama ning minu sõit sinna kestab 3 tundi. Ilma pistikuta. Kardan, et saan loetud.

Rongi hinnad ja sõiduplaanid on väga haiged siin. Autoga jõuaks sinna tunniga. Siin koha peal igatsen meeletult hääletamist.

Tuli ikka meelde, et vaatamata valusale ninakurgukõrvale, tiirutasin täna õhtul emaga 5 km mööda linna ja sain ühe naabriperega tuttavaks (neil on koer!), kelle tütart ma küll täna ei näinud aga, kes loodetavasti on minu mentor ülejärgmisel nädalal, kuna minu kogu klass sõidab igalepoole mööda Euroopat laiali nädalaksajaks ja mul ei ole piisavalt rahalisiressursse, et nendega kaasa minna. Seega lähen arvatavasti viieks päevaks klass madalamale (mis ei ole kindlasti erilisem, kui mu päris klass, kuna ma ei saa nvn mõhkugi aru) ja väntan naabrineiuga kooli poole, olles samal ajal ka tema klassiõde.

Minu taga asub Sneek'i (ütle Sneiki) sümboolne sild,
mis on embleemina igal asjal, mis tuleb siit väikesest linnast.
Also pildil mu lahe kruiiser.

Ilmad parasjagu väga soojad, nukker kohe kui teised majataga kanalis suplevad ja sa jood 30 kraadise päiksega varjus teed. Küll aga sain kritseldada üle pika aja ja lihtsalt mõtteid mõlgutada, mis on omamoodi uudses ja muutlikus olustikus veelgi meeldivam.

Täna, reede õhtul, lähen väliteatrisse koos ema, ta sõbranna ja õega. Tüki pealkiri: "When is enough?" Räägib materjaalsetest vajadustest aka sõltvustest asjadest.

Endalgi tead häbi, et sellisest asjast pilti teen. Muiga terviseks. Libe oli.

Blogi postituse pealkiri on hollandi keeles ja tõlkes on see "Jah muidugi". Palju nalja sai sellega YFU esimeses laagris. Hääldus: jaoor. Mitte nii naljaks kui kirjapilt (I'm 12 and proud of it!!!!!!!111!234")

Päikest!
Olja