Ja hoor

Köök on silte täis, et sõnad paremini külge jääks. Emps räägib hollandi keeles ja ma vaatan lolli näoga otsa. Õnneks kui piisavalt nägu krimpsutan siis tuleb tõlge ka juurde. Eks püüan ikka sõnadest aru saada ja iga päevaga see aina kergem õnneks, sest ega ma siia näolihaseid treenima ei tulnud. Vb kui ainult rohkem naeratama. :) Pere muidu oskab inglise keelt hästi. Paps mõtleb vahepeal sõnu välja ja õde ning ema naeravad end ribadeks, aga mulle see suurt nalja ei paku kuna ma olen kahtlase inglise keelega harjunud (thanks Pierre).

Ma sain lõpuks aru kellena mu host isa töötab- ta on suhtekorraldaja. Väga arukas mees. Mängisin malet üks õhtu temaga. Väga pask mäng. Suurelt veel kaagutasin, et teeme pela! Lõpuks ta andis mulle edumaad vahepeal, kuigi ma tahtsin juba ammu häbist mängu lõpetada. Mul oli ka väikene palavik aga eks vabandust leiab alati.

Vahepeal käsime Kristeniga jälle mööda väikelinnapoode, et tulevikuks vajalikku manti osta, kuna praegu suured allahindlused. Eks ma ikka võitlen need and want vahel aga peale tunniajast jalanõude valikut jäi need ikka peale.

Hiljem paps viis mind ja Kristenit teise majja ja ma ei teadnud, et meil teine maja on. See on linnast väljas 12 km. Asub turismikohas ning on kui office'ina papsile. Kenake teine. See on, nagu mu praegune kodugi siin, kanali ääres, ainult, et maja juures on on purjekas ja mootorpaat. Lisaks garaažis veel jalgrattaid, millest üks laenati mulle. Nüüd mul on tõeline Dutch kruiiser olemas.

Enne office'isse minekut käisime veel sõudmisklubis läbi, kus paps lubas mu kinni siduda, sest minust saab sõudja tema sõnul. Või vähemalt see, kes seal ees istub ja vist hüüab millal hoogu tuleb anda. Kuna olen kerge ja klain mar fain(väike aga kena)(esimene asi, mis mulle õpetati ja mida ma ei tohi kohalike poistele esimese asjana öelda).

Me läksime mootorpaadiga sõitma. Ma olin sõnatu. Tõeline paradiis. Sõitsime mööda teistest majadest ja paatidest. Isa muudkui rääkis, kuid üks või teine paat ehitatud on. Ta tõesti teab nendest asjadest. Andsime hoogu juurde ja tegime järvel tiiru ümber ühe saare. Järvel oli palju prjekaid, mis parasjagu harjutasid võistluse jaoks. Paps seletas nii hästi, kuidas üks või teine purjetaja mõtleb, jälgides samal ajal nende tegevust. Purjetamine tundub mulle tegelikult ülikeeruline, kuna liiga palju sõltub juhuslikust tuulest.

Vahepeal oleks peaaegu veementidele vahele jäänud. Isal tegelikult ei ole lube selle paadi jaoks, kuna selle mootor on liiga võimas. Lisaks puudusid vestid ja mingid vidinad veel, juhul kui uppumiseks peaks minema. Peitsime end ühe kanali vahel ära, kuhu need veemendid ei saa tulla, kuna see pole nende ala. Ootasime 15 minutit ja üritasime kähku, kuid hoolikalt kodu poole tiivida. Õnneks olid inimesed, kes sõitsid lubatust sitaks kiiremini ja patrull võttis hoopiski nemad kinni ja me jõudsime puhtana koju. Meie trahvike oleks olnud tubli 15 000. :))))))) Siin kohapeal aitäh elule.

Täna, või tähendab eile (kohalik kell on 5 läbi hommikul), käisin oma koolis, et valida suund ja rääkida tunnid ning muu vajalik läbi kooli töötajatega. Olin kindel, et valin kultuurisuuna, aga võta näpust, ikka tuli loodusklass peale, lisaainena kunst. Siin koolisüsteemis on tore see, et ei pea mitmeid ainet ühel päeval õppima, või üldse aasta jooksul. On võimalik valida täpselt see, mida iga õpilane enda jaoks vajalikuks peab. Mul ei ole suuna tõttu näiteks ajalugu ja geograafiat (mitte, et need vajalikud ei ole aga olgem ausad, see mida me koolis võtame läbi haihtub nvn ajaga, kui just tõesti ei spetsialiseeru sellele. Mul oleks siin seda hollandi keeles keeruline õppida ka.) Sain kooli õpetajalt ka tema naabrinaise kontkati, kes on juhuslikult venelanna. Kuna mul on väikene hirm, et minu vene keel aasta lõpuks ei eksisteeri enam mu ajurakkudes ning väga tore oleks seda kellegagi praktiseerida vahetevahel ja õppida hollandi keelt läbi vene keele, kunas mul juba selline võimalus pakuti. Win-win situation. Aga eks paista, kas klapime,

või kas ta üldse huvitatud on.

Peale kooli tuuri ei jõudnudki täna suurt muud teha, kuna viimastel päevadel olen füüsiliselt nõrguke olnud. Lugesin Harry Potterit, mida on võmatu käest panna ja tekib hirm et juba ülehomseks see loetud. Plaan sõita Eglydiga Amsterdami avastama ning minu sõit sinna kestab 3 tundi. Ilma pistikuta. Kardan, et saan loetud.

Rongi hinnad ja sõiduplaanid on väga haiged siin. Autoga jõuaks sinna tunniga. Siin koha peal igatsen meeletult hääletamist.

Tuli ikka meelde, et vaatamata valusale ninakurgukõrvale, tiirutasin täna õhtul emaga 5 km mööda linna ja sain ühe naabriperega tuttavaks (neil on koer!), kelle tütart ma küll täna ei näinud aga, kes loodetavasti on minu mentor ülejärgmisel nädalal, kuna minu kogu klass sõidab igalepoole mööda Euroopat laiali nädalaksajaks ja mul ei ole piisavalt rahalisiressursse, et nendega kaasa minna. Seega lähen arvatavasti viieks päevaks klass madalamale (mis ei ole kindlasti erilisem, kui mu päris klass, kuna ma ei saa nvn mõhkugi aru) ja väntan naabrineiuga kooli poole, olles samal ajal ka tema klassiõde.

Minu taga asub Sneek'i (ütle Sneiki) sümboolne sild,
mis on embleemina igal asjal, mis tuleb siit väikesest linnast.
Also pildil mu lahe kruiiser.

Ilmad parasjagu väga soojad, nukker kohe kui teised majataga kanalis suplevad ja sa jood 30 kraadise päiksega varjus teed. Küll aga sain kritseldada üle pika aja ja lihtsalt mõtteid mõlgutada, mis on omamoodi uudses ja muutlikus olustikus veelgi meeldivam.

Täna, reede õhtul, lähen väliteatrisse koos ema, ta sõbranna ja õega. Tüki pealkiri: "When is enough?" Räägib materjaalsetest vajadustest aka sõltvustest asjadest.

Endalgi tead häbi, et sellisest asjast pilti teen. Muiga terviseks. Libe oli.

Blogi postituse pealkiri on hollandi keeles ja tõlkes on see "Jah muidugi". Palju nalja sai sellega YFU esimeses laagris. Hääldus: jaoor. Mitte nii naljaks kui kirjapilt (I'm 12 and proud of it!!!!!!!111!234")

Päikest!
Olja

Tahtsin teha postituse teisipäeval, kuna palju emotsioone sai kogetud, aga sellegi poolest võttis tervis ohjad enda kätte ja jooksin õhtust ööni vetsu ja enda toa vahel. Nimelt  mu pere tegi õhtusöögiks merekarpe, mis ma väiksena Krimmis suutsin üle süüa ja enam neid mitte väga taluda. Arvasin, et ehk see trauma on möödas ja lasin toidul minna, hiljem siis vastassuunda ka. Õnneks see ei kestnud kaua ja olin võimeline laagrisse minema.

Enne teisipäeva käisid meil paar õhtut külalised. Nendega sai nii hästi juttu puhuda ja muljetada. Üks rootsi juurtega paarike on omale päris mitu vahetusõpilast võtnud, küll mitte sama organisatsiooniga. Nad rääkisid, et eelmine aasta oli neil jaapani poiss, kes ei osanud inglise keelt, rääkimata hollandi keelest. Ta ei tundnud isegi tähestikku. Ühel ööl pere nägi, et ta õppis sõnu jaapani-inglise=> inglise-hollandi sõnastikust. Nad muidugi ei lasknud seda pikalt teha. Möödus mitu tubli kuud ja ta õppis aru saama ja natukene ka rääkima hollandi keelt. Ta oli väga rahul oma kogemusega ja pere ka.

----

Minu tuba sai ka lõpuks valmis ja me käisime Kristeniga mu toa jaoks plakatit ka ostmas, et seda veel hubasemaks teha.

Plaks mu voodi kohal. 

Lisaks sellele ostsin omale päeviku, mis on siin ikka väga pop asi. Päeviku kohta öeldakse "ahhenda", kuhu siis pannakse kirja isegi sõpradega kohtumised lisaks kodustetöödele.

-"Hei, lähme kahe nädala pärast välja soft drink'ile" (nad käivad vahepeal baarides kokat või limpsi joomas)

-"Jah ma kohe märgin selle oma ahhendasse. Aii kurja, ma vaatan see kupäev Adolfiga filmi. Lähme kuu aja pärast."

-"Ok.. Panin ahhendasse kirja ka."

Ma ei suuda ära oodata, kui ma saan midagi sellist teha. Enamus inimesi on siin väga planeerivad, mis on tegelikult väga armas ja kohusetundlik. Minu jaoks küll spontaansusest jääb veits puudu, aga eks kõik peabki olema tasakaalus. Sain olla seda piisavalt Eestiski.

Vahepeal ma käisin Kristeniga mööda linna tiirutamas. Need hooned ja tänavad on ikka väga armsad. Triivides mööda neid punakaid jalgrattateid, oli tunne nagu oleks kuskil võtteplatsil, sest kõik on nii ebaloomulikult ilus- madalad majad, kõik soojades toonides, aedades palju taimeliike, puhtus, siledad teed jne jne.

Vaade minu aknsast

Käisime ka poodides ringi ja mul oli suur hype sees, sest hakkasin kõike eesti hindadega võrdlema ja siin on ikka hinnad enamus kaupadest odavamad. Näiteks kvaliteetölu :)))

Valmis minema

Mul on nüüd päevad veits sassis. Oleks tunne nagu olen siin kõva kuu aega olnud. Igastahes mingi hetk tuli ka host venna meile Amsterdamist külla ja me sõitsime linna nimega Zwolle, et minu imigreerumist Hollandisse korda ajada. Andsin kõik näpujäljed, pildi enda näost ja allkirja.

Zwolle kesklinnas olid parasjagu ka atraktsioonid, mis olid vähe kõvemad kui Paide kuldiplatsil. Läksime kõige hullemale. Paides oli ka selline, mis tiirutas ja pöörles ringi. Zwolles oli see samune aga selle diameeter oli tubli 30-40m. Ma nutsin sellel. Tõesti arvasin, et ma suren ära. See tunne kui sa lendad alla, oli kõige hullem, sest hing jäi hirmust kinni ja kõik mu tore. Lõpuks läks paremaks, kuna hakkasin teistpidi lendama ja keha oli paanikaga harjunud.

Enne vaimset enekat

Jäime lõpus veel õhku hängima ja nägin rahlikult kogu võimsat Zwolle linna. "Ma olengi siin, Hollandis." Hakkas kohale jõudma.

Host vend Peter kinkis mulle Harry Potteri esimese osa inglis keeles, mu bucket listis on kõik osad selle aasta jooksul läbi lugeda. Lõpu poole ehk juba hollandi keeles.

See kolmapäev läksin oma esimesse YFU Netherland laagrisse, kus sain kokku kõigi Hollandisse tulnud noortega.

Taist, Hiinast, Indiast, Lõuna-Aafrikast, Ungarist, Soomest, Lätist, Leedust, Eestimaalt, Belgiast, Saksamaalt, USAst, Lõuna-Koreast, Austriast, Austraaliast, Chiilist, Mehhikost, Moldovast, Itaaliast, Argentiinast, Šveitsist. Vist mainisin kõik ära. Meid oli palju, üle 50 kindlasti. Mõnest riigist rohkem, mõnest vähem

See laager oli väga vinge, paraku minu jaoks korralduse poolest mitte, aga teiste väljamaa noortega olemine ja rääkimine tegi selle tasa.

Meil toimusid ka keele tunnid, kus meid jaotati rühmadesse lähtudest keele oskuse tasemest. Ma olin eelviimases.

Sai palju tutvusi tehtud, naerda lõputult, hästi palju teada teistest kultuuridest. Näiteks Lõuna-Ameerikast tulnud noored on viibinud Hollandis juba pool aastat, kuna nende riigis hakkab kool kevadel ja lõppeb talve alguses, sest siis hakkab suvi.

Lõuna-Aafrikast tulnud kutt ei olnud mustanahaline, vaid üpriski Briti välimuse ja aktsendiga noormees (tal tglt ei ole brittidega mingit pistmist). Lõuna-Aafrikas on 5 prossa elanikkonnast valged. Paljud inimesed ei saa omale haridust lubada, kuna see on tasuline, rassismi ei ole küll palju, sest eelmine president suutis rahu tekitada kõigi vahel, aga praegune ostis omale villa riigi raha eest ja suur osa elanikkonnast on rahul sellega, kuna noh, ta on president, ta võib (haridustase on madal)

Asiaadid hoidsid armsalt kokku ja olid nagu nunnud minionid. Andsin neile Kasekese kommi ja nad üheskoos tänasid mind ja kummardasid käed kokkusurutult rinnal.

Sai palju vaateid ja arvamusi kuulda ja meeletult nalja visata. Kõige suurem naljataja oli moldova kutt, kes elab hetkel veel Edwardiga koos. Vaatamata sellele, et ta on Moldovast oli ta väga suur Vene stereotüüp (seda ka veits halvas mõttes) ja oli väga leilis, kui sai teada, et minagi vene keeles räägin.

Jäi meelde hetk kui mina, Triin ja Moldova poiss mängisime sulgpalli ja viimane kutt tõmbles täiega ringi ja rääkis suurelt vene juttu meiega, samal ajal kõrval olid armsad asiaadid, kes sistasid oma juttu ning kuskil eemal teised erirahvusest inimesed laulsid laule ukulelel. Võimas. Pani järjekordselt mõtlema, et elu on ikka ülivinge.

Laagri lõpus pidime me tegema riigi esitlusi. Meie tegime näidendi Eesti saunast ja olemisest. Võtsime ka Moldova kuti kampa ja tuli väga vahva tükk, mis kõigile peale läks. (poisid olid ainult rätikutes ;) )

Igastahes sai palju lõbu ja natukene kahju oli tagasi koju tulla. Olles seal oli tunne nagu olen näinud neid inimesi kuskil mujal, kuigi see on suht võimatu. See tunne, et sa tead, mida nad hakkavad ütlema või miks nad üht või teist ütlevad.

Koju jõudes olin küll väga väsind aga sellegi poolest läksin oma õdiga klubisse kaasa. Tuus oli. Palju ilusaid inimesi ja sai tantsuisu vähendada veits, aga see tuleb alati tagasi :)

Pühapäeval tervepäev magasin. Ainuke progress oli see blogiuuendus ja banaanikook.

Kindlasti jäi mingised mõtted kirjutamata aga püüan tulevikus sujuvamalt kirjutada.

Pilt ütleb kõik :)

haha

Päikest!
Olja

Ma olen kodus

Ema, isa ja sõpradega hüvasti jätmine oli vägagi raske ja ausaltöeldes siiamaani ei jõua kohale, et ei näe neid pikemat aega. Paar päeva enne lahkumist paljud küsisid, et mis tunded mind valdavad ning mul oli väga neutraalne olla ja ma ei olnud üldse ärevil viimase hetkeni. Pärast viimaseid kallistusi hakkas olukord kohale jõudma. Liikusin siis ootesaali poole ja pühkisin pisaraid.

Jõudsin reisikaaslaste juurde. Neel kolm selli, kes panevad hullu ja kolivad ka aastaks Hollandisse. Hype oli kõrge ja süda puberdas meeletult. Rääkisime kõik oma peredest veel ja viimastest emotsioonidest, mis olid enne lennujaama tulekut ning siis kell lõi natuke enne kümmet ja kõndisime/kekslesime eufoorias lennuki poole.

2 tundi ja 15 minutid läksid üllatavalt kähku ja magamine lennukis oli küll ebamugav, kuid arvestades eelnevalt minu tunniajast und, mis oli tingitud viimasest Paide Plaza peost ja suurest ärevusest, oli minu lennukiiste vägagi sobilik sõba saamiseks. 

Lennuk maandus raske võitu ja tundub, et nii raskelt, et keegi ei raatsinud plaksutadagi (kui ma olen varem lennanud siis rataste puutumist maaga tähistati alati ühe aplausiga). Sellegi poolest mina tegin mõned patsud (sest noh, good to be alive in such days) ja me astusime pagasisaali (vms) poole. Aa, sain kohale jõudes teada, et Holland on eesti ajast üks tund taga ja ma ei tea siia maani millal kool hakkab ja mis toimub YFU laagris 17. augustil. Avastamisrõõmu palju :).

Saades kätte suured, rasked, väga hoolega ja mõttega pakitud kohvrid, liikusime "arraivals'i" suunas ja ma kohe nägin tuttavaid nägusid, mis olid mulle meili teel saadetud piltidelt meelde jäänud. Jõudes perele lähemale olin ma tõsiselt ehmunud. Kõik on minust mitu pead pikemad ja usun, et ka neil oli tunne, et nad olid omale asiaadi perre valinud, mitte vene passiga eestlast. 

Viskasime autos kohe mitu nalja selle üle ja tunded olid koheselt positiivsed. Paps rääkis palju sõudmisest, millega minagi lähiajal kokku puutun, sest muidu mind visatakse siit majast välja, mida ilmselgelt ei juhtu, sest mind tõesti huvitab see spordiala :D. Öeldi ka, et jõuludeks peab mul hollandi keel suus olema, mis oli ka eelnevalt minu eesmärgiks. 

Minu ema on pedagoog, kellel praegu küll tööd ei ole, aga kellele väga sobiks ühiskonna õpetuse tunni andmine. Ta rääkis, et ta armastab senda ainet ja eriti armastab seda õpetada noortele, kellel on raskusi õppimisega ning nagu ta ütles- noortega kellel on suur suu ja väike süda. Ta lihtsalt tunneb, et ta oskab läheneda neile ja uut perspektiivi näidata. 

Isa töö ala on mul raske seletada, sest keelebarjäär annab natukene tunda. Tundub, et tegeleb rahvusvaheliste asjadega. Enamjaolt räägime temaga sõudmisest ja vaatasime isegi võistlust koos. Huumorimeel on minu isal täiesti paigas, millega on tore kaasa minna.

Mul on ka kolm venda ja kaks õde. Üks õde elab ainult kodus ning ülejäänud juba suured ja oma elujärjel või sinna poole liikumas. Neid kohtan peatse. Minu kodune õde õpib õendust viimast aastat.

Kui me koju jõudsime, siis jõime me teed ja kohvi, mis on siin peres traditsiooniks ja minu jaoks great success. Perel oli küll plaan ratastega linna sõita aga ma pidin ära ütlema, kuna olin tõsiselt kurnatud. Neil oli heameel, et olen aus, mida nad palusid mul edasipidigi teha, sest nad ise on väga otsekohesed (heasmõttes). Teed juues anti üle ka mulle koduvõti, mis on väga suureks auks, arvestades sellega, et see juhtus kähku.

Nad rääkisid ka minu motivatsioonivideost, mis ma mõned kuud tagasi jagasin nendega. Nad olid natukene skeptilised algselt, et kas võtta mind aastaks elama või mitte, kuna see idee vahetusõpilasest oli väga uus neile, aga kui nad minu videot nägid siis olid neil pisarad silmis ja kindel plaan jätta mind aastaks, kui mul on soovi sinna jääda. Arutasime, et kui ma tahan kogemuse pärast pere vahetada, siis ka see on teretulnud. Hetkel pean tõdema, et olen väga rahul, aga valikuvabadus on meeldiv. 

Pärast teerituaali läksin viimasele korrusele oma armsasse pööningutuppa, mida me hakkame täna ümber kujundama, ja jäin tubliks kolmeks tunniks magama. Ärkasin täpselt õhtusöögi ajaks, mis neil on traditsiooniliselt üheskoos. Armas on see, et nad arvestavad, et olen taimetoitlane ning on valmis minuga koos katsetama. 

Kuna ema tegi süüa siis mina ja paps pesime nõusid. Meetod oli väga, väga uudne minu jaoks. Isa võttis kausi, pani sinna kõik nõud, valas kuuma vett ja pesuvahendit peale ning nühkis ühekaupa nõud läbi ja ilma loputamata pani kuivatisse, kust ma pidin seebised nõud rätikuga kuivatama. Pärast võttis ta kausi pesuveega ja läks autot pesema sellega. Haigelt lahe :D Ma tõesti salaja lootsin, et midagi veidrat tuleb ka. 

Rääkisin sellest emaga, et selline pesuviis on natukene tabu minu jaoks. Ta naeris laginal, mida juhtus esimesel päeval palju ja isa sõnul koguaeg. Ta seletas, et sellepärast ta köögis ei olegi, kui isa on seal, sest siis läheb tihti väikseks nääklemiseks, aga et niimodi on koguaeg olnud ja kellelgi ei ole tervisehäireid, mis võinuks olla sellest tingitud. Õnneks ma ei pea seda süsteemi järgima ja kui pesen üksi siis olen ise kunn. Hah, tuli meelde, et minu päris ema ütles, et ma ei oska nõusid pesta kunagi :'D ei tea mis ta selle peale ütleks. Nõudepesumasinat ei ole neil põhimõtte pärast, et ka see veider nõudepesemine on neil rituaaliks ja jutustamiseks.

Üldiselt on praegu kõik timm ja oleme kogu perega ärevil. Hea on see, et nad annavad mulle privaatsust ja aega, mida ma hetkel väga vajan, Ülilahe.

Päikest!

Olja