Ema, isa ja sõpradega hüvasti jätmine oli vägagi raske ja ausaltöeldes siiamaani ei jõua kohale, et ei näe neid pikemat aega. Paar päeva enne lahkumist paljud küsisid, et mis tunded mind valdavad ning mul oli väga neutraalne olla ja ma ei olnud üldse ärevil viimase hetkeni. Pärast viimaseid kallistusi hakkas olukord kohale jõudma. Liikusin siis ootesaali poole ja pühkisin pisaraid.
Jõudsin reisikaaslaste juurde. Neel kolm selli, kes panevad hullu ja kolivad ka aastaks Hollandisse. Hype oli kõrge ja süda puberdas meeletult. Rääkisime kõik oma peredest veel ja viimastest emotsioonidest, mis olid enne lennujaama tulekut ning siis kell lõi natuke enne kümmet ja kõndisime/kekslesime eufoorias lennuki poole.
2 tundi ja 15 minutid läksid üllatavalt kähku ja magamine lennukis oli küll ebamugav, kuid arvestades eelnevalt minu tunniajast und, mis oli tingitud viimasest Paide Plaza peost ja suurest ärevusest, oli minu lennukiiste vägagi sobilik sõba saamiseks.
Lennuk maandus raske võitu ja tundub, et nii raskelt, et keegi ei raatsinud plaksutadagi (kui ma olen varem lennanud siis rataste puutumist maaga tähistati alati ühe aplausiga). Sellegi poolest mina tegin mõned patsud (sest noh, good to be alive in such days) ja me astusime pagasisaali (vms) poole. Aa, sain kohale jõudes teada, et Holland on eesti ajast üks tund taga ja ma ei tea siia maani millal kool hakkab ja mis toimub YFU laagris 17. augustil. Avastamisrõõmu palju :).
Saades kätte suured, rasked, väga hoolega ja mõttega pakitud kohvrid, liikusime "arraivals'i" suunas ja ma kohe nägin tuttavaid nägusid, mis olid mulle meili teel saadetud piltidelt meelde jäänud. Jõudes perele lähemale olin ma tõsiselt ehmunud. Kõik on minust mitu pead pikemad ja usun, et ka neil oli tunne, et nad olid omale asiaadi perre valinud, mitte vene passiga eestlast.
Viskasime autos kohe mitu nalja selle üle ja tunded olid koheselt positiivsed. Paps rääkis palju sõudmisest, millega minagi lähiajal kokku puutun, sest muidu mind visatakse siit majast välja, mida ilmselgelt ei juhtu, sest mind tõesti huvitab see spordiala :D. Öeldi ka, et jõuludeks peab mul hollandi keel suus olema, mis oli ka eelnevalt minu eesmärgiks.
Minu ema on pedagoog, kellel praegu küll tööd ei ole, aga kellele väga sobiks ühiskonna õpetuse tunni andmine. Ta rääkis, et ta armastab senda ainet ja eriti armastab seda õpetada noortele, kellel on raskusi õppimisega ning nagu ta ütles- noortega kellel on suur suu ja väike süda. Ta lihtsalt tunneb, et ta oskab läheneda neile ja uut perspektiivi näidata.
Isa töö ala on mul raske seletada, sest keelebarjäär annab natukene tunda. Tundub, et tegeleb rahvusvaheliste asjadega. Enamjaolt räägime temaga sõudmisest ja vaatasime isegi võistlust koos. Huumorimeel on minu isal täiesti paigas, millega on tore kaasa minna.
Mul on ka kolm venda ja kaks õde. Üks õde elab ainult kodus ning ülejäänud juba suured ja oma elujärjel või sinna poole liikumas. Neid kohtan peatse. Minu kodune õde õpib õendust viimast aastat.
Kui me koju jõudsime, siis jõime me teed ja kohvi, mis on siin peres traditsiooniks ja minu jaoks great success. Perel oli küll plaan ratastega linna sõita aga ma pidin ära ütlema, kuna olin tõsiselt kurnatud. Neil oli heameel, et olen aus, mida nad palusid mul edasipidigi teha, sest nad ise on väga otsekohesed (heasmõttes). Teed juues anti üle ka mulle koduvõti, mis on väga suureks auks, arvestades sellega, et see juhtus kähku.
Nad rääkisid ka minu motivatsioonivideost, mis ma mõned kuud tagasi jagasin nendega. Nad olid natukene skeptilised algselt, et kas võtta mind aastaks elama või mitte, kuna see idee vahetusõpilasest oli väga uus neile, aga kui nad minu videot nägid siis olid neil pisarad silmis ja kindel plaan jätta mind aastaks, kui mul on soovi sinna jääda. Arutasime, et kui ma tahan kogemuse pärast pere vahetada, siis ka see on teretulnud. Hetkel pean tõdema, et olen väga rahul, aga valikuvabadus on meeldiv.
Pärast teerituaali läksin viimasele korrusele oma armsasse pööningutuppa, mida me hakkame täna ümber kujundama, ja jäin tubliks kolmeks tunniks magama. Ärkasin täpselt õhtusöögi ajaks, mis neil on traditsiooniliselt üheskoos. Armas on see, et nad arvestavad, et olen taimetoitlane ning on valmis minuga koos katsetama.
Kuna ema tegi süüa siis mina ja paps pesime nõusid. Meetod oli väga, väga uudne minu jaoks. Isa võttis kausi, pani sinna kõik nõud, valas kuuma vett ja pesuvahendit peale ning nühkis ühekaupa nõud läbi ja ilma loputamata pani kuivatisse, kust ma pidin seebised nõud rätikuga kuivatama. Pärast võttis ta kausi pesuveega ja läks autot pesema sellega. Haigelt lahe :D Ma tõesti salaja lootsin, et midagi veidrat tuleb ka.
Rääkisin sellest emaga, et selline pesuviis on natukene tabu minu jaoks. Ta naeris laginal, mida juhtus esimesel päeval palju ja isa sõnul koguaeg. Ta seletas, et sellepärast ta köögis ei olegi, kui isa on seal, sest siis läheb tihti väikseks nääklemiseks, aga et niimodi on koguaeg olnud ja kellelgi ei ole tervisehäireid, mis võinuks olla sellest tingitud. Õnneks ma ei pea seda süsteemi järgima ja kui pesen üksi siis olen ise kunn. Hah, tuli meelde, et minu päris ema ütles, et ma ei oska nõusid pesta kunagi :'D ei tea mis ta selle peale ütleks. Nõudepesumasinat ei ole neil põhimõtte pärast, et ka see veider nõudepesemine on neil rituaaliks ja jutustamiseks.
Üldiselt on praegu kõik timm ja oleme kogu perega ärevil. Hea on see, et nad annavad mulle privaatsust ja aega, mida ma hetkel väga vajan, Ülilahe.
Päikest!
Olja
No comments:
Post a Comment